Ahhh. Ohhh. Eesti elu.

Eile sain Elu24.ee -st teada, et Kanal 2-l oli pidu, kust Evelyn Sepp lahkus Tulika taksoga ja keegi reporter Sven koos naise ja pudeliga. Maakler Meelis Kukk ei lahkunud sandaaliga, nagu esimesel korral pealkirjast välja lugesin, vaid skandaaliga.

Artiklist, mis räägib sellest, et staarfotograafi Indrek Galetini käest saab nüüd endast aktifotot tellida, tuleb välja, et JUST TEMA ongi see, kes aktifotod välja motles. Ta on märganud, et juba mitmed teised fotograafidki kasutavad tema aktifotoseeria ideid ja teevad sarnaseid pilte. What the fuck?? Aktifoto tegemine on seejuures tema sonul nagu passipildi tegemine. Ainult visiooni peab ise välja motlema, milline see pilt välja nägema peaks. Samm sammu haaval, onju. Härra Galetin peab koigepealt ju ära oppima, kuidas nuppu vajutada. Oma visiooni väljatöötamine votab tal veel natuke aega. See on suht tavaline nähtus (moe)fotograafide puhul. Ka mina oma mudelikarjääri jooksul motlesin täiesti ise välja, kuidas ma seal pildil aelema pean. Right.

Kes Keskerakonna pärasoolega tutvuda tahab, voib lugeda Inno ja Irja blogi. Sellest ei saa muud järeldada kui, et seda kirjutab üks keskealine mees, kelle väike munn kadus vaateväljast juba paarkümmend aastat tagasi, kui koht üle rihma vajus. Ning oma kibedat elu jagab ta oma rahuldamata naisega, kes on Maxima kurgileti pohiklient.

Täiesti uskumatu on see, kuidas seal jälle (suure toenäosusega) voidab kohalikud valimised mees, kellele meeldib kaunistada linna Noukogude Eesti meelsete plakatitega, ning kes meelsasti poseerib piltidel nagu: "Edgari joulutervitus", voi "Edgar Tallinna pensionäridega", voi "Edgar Vladimirilt suhu votmas". Tema üheks pohiteesiks enne valimisi on see, et just valitsev voimupartei ajas Eesti majanduse kriisi. Mitte ülemaailmne kriis, mis sai alguse Ameerika Ühendriikidest. Oh ei. Edgari oma blogi on täis seda sovietlikku okset, kuidas "meil see raske tee üksteist toetades läbi käia tuleb, et ühtse rahvana kriisist väljuda". Kahju on, et pensionärid teda usuvad. Ning venelased, kes nagunii mitte midagi sellest aru ei saa, mis ta räägib. Neile piisab lihtsalt Vene lipuga nina ees vehkimisest.

Ma tulen tagasi, ja ma kavatsen veel rohkem tatti pritsima hakata.

ELUKUTSELT ELUPOLETAJA

Keegi just alles nentis siin, et ma reisin nii väga palju. Mis on täiesti tosi. Just eile lendasin ma jälle tagasi Saksamaale, seekord Eestist. Lend kulges, nagu ikka üle kivide ja kändude, ning oli sama nauditav, kui küünte ärarebimine.

Jube kahju on, et lennukis enam tasuta süüa ja juua enam ei jagata. Väikestele lastele voiks ju ikka vähemalt kanget alkoholi jagada. See hoiaks nad reisi ajal kuss. Et miks pean ma kuulama mingit kisamist samal ajal, kui ma olen keskendunud koikidele nendele lennukitele, mis siin viimasel ajal alla sadanud on.

Eestis olles puutusin ma üle pika aja kokku Meediaga. Telekas näidati peamiselt reklaami. Calgonite toestas, et lisaks mehele ja naisele on olemas ka Noudepesija, kes ei loe näiteks lapsele muinasjuttu.

Muid reklaame jälgides selgub, et iga naine jällegi kannab endaga kaasas kas pesupulbrit voi loputusvahendit. Ning, et esimene küsimus, mida sobrannalt kohtudes pärida on, et "Millega sa oma pesu pesed?" Kui nüüd loogilist rada pidi edasi minna, siis haarab see sobranna oma kotist kohe mille?

"Stiilipäevikus" vehkis hüsteeriline Krista Lensin pea ja kätega nagu kokat pannud Duracelli jänes. Oma labiilse sobrannaga riietasid nad ühte sportlikku tütarlast, kes oli sama emotsionaalne nagu keskmine pollukivi.

Ja ajakirjanduses ruulis loomulikult Anu Ma-Nii-Tahaks-Olla-Madonna Saagim, kes sai ka tunda, kuidas on ristil olla. Fotomonteeritult, AGA IKKAGI. See eit voiks ka endale tunnistada lopuks, et koik mis teda tema suure iidoliga seob, on vanus. Ta pole isegi skandaalne enam. See Issand-Jumal-Nad-Tegid-SEDA-Kirikus -pidu ajas püksikud märjaks ainult Ohtulehe ajakirjanikel, kes enda ülesklopitud skandaalivahtu ka igati haipida püüdsid. Masendav.

Ohh ja enne Eestit olin ma Costa del Soli määrdunud randadel. Ilma osas olen ma alati suht optimistlik olnud. Sellest tulenevalt oskan ma ka ainult ühel moel oma riideid reisile kaasa pakkida. Valesti. Hispaaniasse lennates oleksin ma voinud lihtsalt koik riided koju jätta ja au naturel Málagas maanduda. Neljakümnekahekraadises meretuules on tunne nagu menopausi käes vaevleval juuksurimutil, kes järjekordset külmalainet fööniga peletada püüab. Noja Eestisse lennates olid mul kaasas peale lühikeste pükste ja tsärkide ka kolm paari ujukaid. Et kui see jää oleks mere pealt sulanud, siis oleks ka ujuma saanud minna.

See selleks. Andalucías oli meie staap Torremolinoses, mis on Málagast nii 30km alla rannikut pidi. Suhteliselt mittemidagiütlev linn, kuid see eest saab seal väga palju pidutseda. Mingi kultuuri peale seal pole aega raisata, kuid see-eest saab lennujaama lähedal suures mall -is käia soppamas, mis on juuli lopu-augusti alguse poole väga soodne. Koik samad poed on muidugi ka Eestis olemas. Desigualist ma nii kindel küll pole, kuid sinna ma enam lihtsalt kunagi ei lähe. Kui seal veel moned aastad tagasi müüdi lihtsalt sitta, siis nüüd müüakse seal ülehinnatud sitta.

Peamise aja Torremolinoses veetsimegi rannas, kus saime kohe teisel päeval tuttavaks terve karja vähem voi rohkem kohalikega, kes meile koikvoimalikku programmi kohe organiseerima hakkasid. Üks jumalanäoga tüüp oli pärit Huelvast, Portugali piiri korvalt ligi 300km kauguselt, ning kutsus meid kohe sinna terveks nädalavahetuseks, kuna seal paremad rannad ja üldse nii tore. Rannad on väga olulised Hispaanias. Heas rannas on loomulikult valge liiv ja sinine meri, kuid kui sealt puuduvad Oiged Inimesed, siis pole see mingi rand. Ehk siis mitte sellised, kes sulle palli taga ajades liiva silma ajavad, voi siis need, kes näevad välja, nagu oleks nad paar aastat liiga kaua vannis olnud.

See selleks. Järgneva nädalavahetuse me seal ka veetsime. Külastasime seal suurt pidustust, Columbinast, mis tähistab Columbuse lahkumist Ameerikasse. Huelvast ta sinna just augusti alguses kunagi ammu läks. Tema porm on maetud Sevilla katedraali, kuhu me küll sisse ei saanud liiga hilise ohtutunni tottu. Iseenesest on Sevilla väga ilus linn, kuhu suvel kindlasti ei tasu päeval minna, kuna seal on ma-tunnen-ennast-sama-hästi-kui-chiuahua-mikrolaineahjus -kraadi palav. Meie joudsime sinna kella 9 ajal ohtul, kui seal oli vaid 36 kraadi. Sevillas tasub kindlasti minna kuskile katedrali taha pisikesse tapas -e baari, votta omale paar kandikutäit söödavat, ning paar kannu tinto de verano -t, ning rääkida kätega vehkides, nagu andaluusialastel kombeks.

Rannad on Atlandi rannikul midagi hoopis muud kui räpasel Costa del Solil. Ka minu Torremolinoses kogutud merekarbikogu tabas Huelvas täielik inflatsioon, kuna seal oli samasuguseid karpe jalaga segada. Pluss seal oli ka kammkarpe, mis on eriti peened. Vesi seal just koige puhtam ei ole, tänu vetikatele, kuid kes sinna vette ikka tahab minna. Peamine on ikka igalpool laiutav valge liiv.

Huelvast tagasi Torremolinosse soitsime piki Atlandi rannikut läbi Cádizi, mis kolakate järgi on vanim linn Euroopas. Selle pisikese linnakese ühesuunalised tänavad on pikitud kitsa poolsaare peale, ning need on tohutult ilusad.

Cádizest alla Tarifa poole soites jäävad tee peale Hispaania koige ilusamad rannad. Meie tegime peatuse Punto Palomal, hiigelsuurel düünil, kus nautisime vaadet Gibraltarile ning ülemere paistvale Mustale Mandrile. Kahjuks jäid seekord nii Gibraltari kui Marokko saladused avastamata, kuid seda toredam ongi sinna juba järgmine kord minna.

Vahemaad on Andalucías läbitavad, kui monetunnised autoreisid närvidele ei käi. Torremolinosest Sevilla poole üle mägede ning sisemaalt soites on väga palav, kuid Atlandi rannikul on juba suht mahe, ning kiirteed on ka tuttava mustjassinise asemel kahvatukollased. Pikemat vahemaad läbides tasub seal kindlasti autoraadio ühendada oma iPodiga, sest raadiost tuleb peamiselt hispaaniakeelset pläma. Kuigi alguses on see plinn-plinn-plinn-plonn kitarri saatel lauldud ütle-quando-quando-quando-ja-kui-sa-ei-tule-siis-lasen-omale-kuuli-otsa-ette -draama nii eksootiline ja olé, siis pikapeale hakkavad korvad selle peale sitavett välja ajama.

Liiklusreeglitest teab hispaanlane samapalju kui kukk munemisest, ehk seal liigeldes tasub silmad teel hoida. Sest hispaanlane seda ei tee. Parkimine sujub tal sama hästi kui sepal käekella kokkupanemine, ehk siis toores joud korvab igasuguse detailidesse süvenemise, ning aitab aega kokku hoida. Mitte, et ajaga kaasaskäimine Hispaanias mingit tähtsust omaks. Ajaga jouab kaasas käia ka paar tundi hiljem, voi siis homme. Kui parkimise juurde tagasi tulla, siis pokkusin ka mina Sevillas oma tagumise naabriga. Onneks näitas ta minu vastu üles samasugust huvi, kui väike laps keedetud kaalika suhtes.

Ühesonaga, Costa del Solile ma enam ei läheks. Málagas on küll Picasso sünnimaja ja kindlus ja blaaa, kuid midagi jäi puudu. Extra Light Monaco ehk Marbella on täpselt see eestlase lemmiklinn päikeserannikul, kus on suurt jahti ja kallist poodi, kust saab omale paari sokke lubada, et siis pärast kodus naabri ees paberkotiga vehkides eputada, et "Meie pere käis Marbellas soppamas!". Ka selle koha voib vahele jätta. Ilmselt pean järgmine kord ikka rohkem Costa de la Luz-i ehk Atlandi rannikut ning sisemaad avastama minema.

Sellest hoolimata oli meil väga lahe. Näiteks kas voi siis juba ühe reisikaaslase pärast, kelle moistus on sama lihtsakoeline kui litsi vorksukk. Voi siis voiks öelda, et teda polnud kodus kui moistust jagati. Igatahes hoidis ta pidevalt meie tuju korgel oma kommentaaridega, mida siinkohal oleks keeruline küll kirjeldama hakata, kuid tänu milledele tunnustasin teda, kui esimest amööbi, kes on omale selgroo suutnud kasvatada. Kui Sevillas käisime, püüdsin talle pisut linna ajalugu tutvustada, mis ei olnud koige parem mote. Enne suudaksin ma simpansi romaani kirjutama opetada, kui sellele tüübile midagi ajaloost selgeks teha. Aga noh, koike ei saagi tahta.

Ja siis olin ma Eestis. Panime isa ja emaga korvalmajale katuse peale. Join ja laaberdasin, nägin sopru ja roomustasin, nägin vanu paksuksläinud tousikuid ja parastasin, nautisin Tallinna kära ja Puise päikeselangust. (Ma tean, et see on päikeseloojang, aga see on minu sona). Ja oligi kaks nädalat läbi ja aeg lennujaama soitma hakata. Isegi mu I-don't-do-public-transport -nägu ei mojunud mu vennale, ning ma pidin esimest korda üle pika aja bussiga linna venima. Esimest korda üle pika aja oli mul kurb ära tulla. Ja nüüd olen ma jälle siin.

Eks paistab, kauaks.

KAS SULLE KAHE SORMEGA MEELDIB?

Ohus on kerget apokalüptilist hongu, mis muudab mind nii rahutuks, et pean aegajalt hingeldama. Ma pole juba ammu siia midagi kirjutanud. Kerge oleks öelda, et pole olnud aega, kuid see oleks sulaselge vale. Mul pole mingit tahtmist selleks olnud. Viimase poole aasta jooksul on nii palju juhtunud, ja peale igat seiklust on olnud nii palju motteid, mis ongi jäänud moteteks, mille sakilised servad on tasapisi siledaiks kulunud.

Ma olin kodus Jaanipäeva aegu. Kahekümneviiekraadisest suvest üheksakraadisesse varakevadesse joudmine oli värskendav. Loomulikult ei pühendanud ma ilmateadete uurimisele enne kodumaale naasmist mitte sekunditki. Ja nii olingi ma oma kohvrisse ülioptimistlikult pakkinud ligi kakskümmed teesärki, moned lühikesed püksid, ujukad loomulikult, ning IGAKSJUHUKS ka kaks pikkade käistega pulloveri, et kui järsku peaks ohtuti jahedam olema.

Puises sadas esimesed kaks päeva vihma, ja torm murdis mu lipuvarda maha. Sellest polnud midagi, küll ma uue teen, ja siis kaklen juba järgmise tormiga edasi. Kolmandal päeval tuli päike välja, ja karges meretuules garaazhi seina ladudes parkusid mu huuled ja turjanahk. Küünealused mustusid, ja juuksed tombusid higist ja laialilendavast tolmust liikumatuks massiks. Ma olin täiesti unustanud selle naudingu, mida see koik mulle juba aastaid pakkunud oli.

Isa alustas seinte ladumisega juba varem. Minu isa, peaaegu 75-aastane, minu kangelane. Ajas veest, liivast, lubjast ja semendijahust kokku segu, ja rääkis pääsukesega, kes tal segukausi äärel istumas käis, ja ka omale segust veranda alla katuseäärele betoonist kindluse rajas. Isa on koikide lindudega maal omad lood. Linavästrikuga, kes omale kivihunniku peal vedeleva katusekivi alla pesa tegi. Kivitaksiga, kes puuriida sisse pesa tegi. Kui ühel hommikul olid betoonpesast munad välja loobitud, ja uus pääsukesepere sisse kolinud, ütles isa, et ei ole ka neil, lindudel kerge elu.

Paula, mu vennatütar, on jälle aasta vorra suuremaks kasvanud. Amsterdamis lennuväljal temaga ringi joostes kutsus ta mind Tiigri sünnipäevale, ja andis mulle mahlapakist rebitud peopileti. Ja ütles, et kui ma tagasi tulen, siis peame Tiigriga koos teatrisse ka minema. Kui vend mulle Tallinna lennujaama vastu tuli, kilkas Paula: "Tsau, onu Pets!", ja ma olin jälle selles hetkes, kus ma üheksa kuud tagasi, kodumaalt lahkudes olin. Teel Haapsalusse pistis Paula jalad aknast välja, ja püüdis tuulemaasikaid, mida ta vaheldumisi mulle ja vennale jagas. Need olid väga maitsvad.

Jaanipäeval palusin ühel sobral endast ja vennast pilti teha. Vend vottis mul tugevalt kaela ümbert kinni, ja ütles: "Noh, venna, naeratame!". Järgmisel päeval loikasin tal oma mäe peal juukseid, mis tal loket süüdates tuld olid votnud.

Isa hakkas nutma, kui me koos vennaga Tallinna poole soitma hakkasime. Ema lehvitas ikka veel, kui auto poosaste varju kadus ja tolmuse külatee peale keeras. Auto konditsioneer oli katki, ja keerasin alla akna, kus hoovas sisse tolmu ja värskeltniidetud heina lohna. Juba natuke hiljem möödusid tuttavad Haapsalu tänavad, kurepesa Vontkülas, odrapold Ellamaal. Vilksamisi nägin autoaknast Vabaduse väljakule kerkinud klaasist ausammast, mille elu olin siiani jälginud ainult internetist. Lennujaamas istusin Alvari Aalto disainitud valgesse palltooli, ja hakkasin soomekeelset taskuraamatut lugema. Lend väljus pisut hiljem, kui ettenähtud.

Koik oli nii tuttav ja kodune. Ööviiul Puises metsa all oma joovastava lohnaga, lasteaiasober Kaido oma kergelt naiivse maailmapildiga, Tallinn oma pealiskaudsusega. Kuid nii palju jäi nägemata.

Hoolimata koigest sellest poliitilisest ja kollasest pasast, mida ma igapäev delfi.ee pealkirjade kaudu manustan.. ma armastan oma kodumaad. Ja ma armastan oma inimesi, üle koige siin ilmas. Mu maa on väike ja vaikne, puhas ja armas. Mu inimestel sasib tuul kergelt juukseid kui nad päikese käes kissitades mulle naeratavad. MINU maa ja MINU inimesed. Kui ma silmad sulen, on nad nii lähedal. Mu käsi libiseb üle sammaldunud kivide, üle torkivate kadakaokste. Mu peopesad koguvad külma vihma, mille ma omale näkku paiskan. Ma kompan pisaraid ja naeratusi, igatsust ja ootust.

Ma näen unes, kuidas ma pean kellegi juukseid värvima hakkama, ja hiljem tuleb välja, et see on tegelikult koer. Ma näen, kuidas ma pean ebsis oma inglisekeele oppejoule matemaatikaeksamit kirjutama, mille loengutesse ma pole kordagi joudnud. Ma püüan meeleheitlikult oma pohikooli pinginaabri pealt maha kirjutada, kuid ma ei moista midagi, mis tal kirjas on.

Monikord ärkan ma üleni higisena lootsutades, kuna mul on unes hingamine sassi läinud. Ohus on kerget apokalüptilist hongu, ja ma igatsen oma kodu.

Sinu Edgar.

I DON'T DISCRIMINATE, I JUST HATE EVERYONE

Homme lendan ma puhkusele. Seda ajal, kus lennukeid tuleb taevast alla kui küpseid ounu tuulisel sügispärastlounal. Ma lendan koigepealt Stuttgardist Amsterdami, ja sealt edasi New Yorki. Seal lendas hiljuti just üks maja koos pilukatega taeva poole. Tundub, nagu koik lendaksid momendil. Mitte oiges suunas.

Motlesin mingi kolm nädalat tagasi, et läbin kahenädalase süsivesinikuvaba dieedi enne puhkust, kuid onneks sain kerge toidumürgituse, mis ajas sama asja kolme päevaga ära. Ehk kaotsin kolm kilo pelgalt kui-kiiresti-jouan-wc-sse-sel-korral-joosta -dieediga. Neljandal päeval arutlesin teemal, et kas peaks arsti juurde pöörduma, kuid kuna mul kodus veel Paracetamoli oli, siis ei viitsinud arsti peale aega raiskama hakata. Toidumürgitus? - 1 Paracetamol. Käeluumurd? - 1 Paracetamol. Ajuvähk? - 6 Paracetamoli. Nii ravivad Hollandi arstid.

Niisiis. Persse igasugused dieedid. Peale puhkust vaatame edasi.

Laupäeval käisin ma McDonald'sis. Teenindaja, kes oma univormis nägi välja nagu viinerikilesse pressitud siga, lasi oma lugu "Koka, fanta, sprait - ketshup, majonees - siin, kaasa" sama ilmeka näoga nagu just botoxiravilt tulnud Cher. Millest ma järeldasin, et tal oli täiesti kopp oma tööst ees, ning tänasin vanemaid, iseennast ning saatust, et ma seda tööd tegema ei pea.

Ma usun, et ma olen päris emotsionaalselt intelligentne inimene. Hetk peale seda, kui olin oma halvakspaneva pilguga leti äärest lahkunud, tundsin ennast juba halvasti. Ma olin andnud hinnangu inimesele ilma teda tundmata. Tuginedes ainuüksi tema tööle, mida ta sisserändajana on ilmselt sunnitud tegema. Samas olen ise täiesti samas olukorras.

Saksamaal, pärast mitmeid ja mitmeid äraütlemisi tahtsin personaalselt nende inimestega ühendust votta ja neilt pärida, et "Kas te IDIOODID ei saa aru, et ma olen parim, kes sellele kohale sobib? Mis oigusega teie mind alahindate?" Mis oigusega üldse keegi voib kuidagi kedagi tundmatut hinnata?

Ma olen Hollandis juba mitmete värvikate inimestega tuttavaks saanud. Üks neist on Majavallutaja. Hollandis olevat seadus, et kui mingi hoone on asustamata üle poole aasta, on inimestel pohimotteliselt oigus see "vallutada", ehk sinna elama asuda. Alguses enamasti elektri ja jooksva veeta. Paar sellist kogukonda on säilitatud seitsmekümnendatest just sellisel kujul, kui nad juba siis olid, ka Amsterdami kesklinnas.

Majavallutaja on kunstnik, kes opib Haagis magistratuuris, ning elab Amsterdami äärelinnas just ühes sellises tehasehoones koos ligi paarikümne inimesega. Neil veel elektrit pole, kuid nad peaksid selle juba lähiajal saama. Pohimotteliselt on ta siis kodutu. Hingelt on ta kommunist, kes arvab näiteks, et ilma rahata elaks inimkond rahulikumat elu. Samas on ta ka realist, kes moistab, et oma loomuselt on inimene enesekeskne sitapea, kelle peamiseks eesmärgiks on enda heaolu saavutamine, ning et kommunism toimiks ainult väikestes ringides. Suuremates ühiskondades oleks see, voi mistahes teine ideoloogia lihtsalt mingi väikese grupi vahend teiste sonakuulelikena hoidmiseks. Ta räägib mulle pikalt, miks Hollandi ühiskond on muutunud äärmuslikult liberaalsest natsionalistlikuks tänu siinsetele immigrantidele, kes kohati isegi näevad vaeva selle nimel, et mitte kohaneda ühiskondlike väärtustega, ning seeläbi püüavad alal hoida oma rohuvat rezhiimi. Nagu moslemid näiteks.

Teine neist on Eskort. Ta on kooliopetaja ning opetab probleemsetest peredest pärit lapsi Haagis. Ta kirjutab lasteraamatut, ning illusteerib seda oma joonistustega. Ta on üks neist inimestest, kelle puhul ma olen olnud sunnitud todema, et ma olen loll nagu lauajalg. Ta räägib mulle innukalt lugusid Hollandi ajaloost, voi üldse ajaloost. Voi siis motleb ise mingi loo välja. Ta unistab sellest, et ükspäev saab ta oma raamatu ka avaldada.

Ma ei tea täpselt, mida ta oma minevikus valesti tegi, aga tänu nendele valedele otsustele on ta elu rikutud. Oma tumedalt küljelt on ta prostituut, kes müüb ennast, tihti diplomaatidele, kohtunikele voi riigimeestele, et ots otsaga kokku tulla. Ta räägib, et ei suuda kunagi peale kliendiga kohtumist raha üle lugeda, vaid teeb seda alles järgmine päev. Ta tunneb, et teda on korduvalt vägistatud. Oma keha annan ma neile, kuid hinge nad minult ei saa, ütleb ta. Tal on kohutavalt kurvad silmad seejuures.

Ta on nii hepatiit-c kui hiv -positiivne, mis on ilmselt koige voikam kombinatsioon. Eelmainitu pärast peab ta ravimite korvalmojul korra nädalas üle elama päeva, mis möödub palavikus oksendades. Järelmainitu sai ta ühel neist anonüümsetest orgiatest, kus tolmab kokaiin ja voolab GHB. Ta kirjeldab, kuidas neil pidudel moned ennast nii ületommanud on, et istuvad klaasistunud pilgul nurgas paranoiliselt sonimas. Voi siis on teadvuse kaotanud, ennast täis sittunud, voi magavad omaenda okseloigus.

Välimuselt on ta täiuslik. Tänu steroididele ja karmile dieedile on ta oma keha täiuslikkuseni ülespumbanud. Ta teab, et see on kohustuslik, et tööturul, voi üldse ringkondades läbi lüüa. Ta teeb tööd ka modellina, ning et tuntumate fotograafide kaamera ette saada, on ta valmis ka nendega magama. Ta ei löö risti ette justkui millegi ees, ning ta justkui räägiks sellest koigest nagu kirjeldaks ta oma hommikusööki. Kuid ta hing on puru.

Need kaks inimest on lihtsalt molemad mingist äärmusest. Ja mulle meeldivad äärmuslikud inimesed. Küsimus kolaks vist, miks suhtlen ma inimestega, keda enamus ei hakkaks kaugelt kepigagi puutuma. Kuid kas see on ikka oige pohjus, miks nendega mitte suhelda? Nad on molemad tohutult intelligentsed inimesed, kes teavad täpselt, millest nad räägivad, miks nad sellises olukorras on, ning kuidas sellest välja tulla. See voib neilt palju aega nouda, kuid nad näevad selle kallal vaeva. Samas ei saaks ju neid ka süüdistada, kui nad selle eluviisi ka säilitavad. See on nende otsustada.

Ma arvan, et meil koigil on tumedad küljed, mis on kellegi jaoks piisavaks pohjuseks, et mitte meiega suhelda. Keegi on ikka liiga kole, liiga rumal voi lihtsalt täielik värdjas. Ka minul on neid piisavalt. Mulle näiteks meeldib anda hinnanguid teatud inimestele, keda ma ei tunne. Ilmselt seetottu, et need inimesed ei esinda midagi muud peale selle grupi, kuhu nad kuuluvad. Huvitav, kas ma peaks ennast selles osas muutma. Voi pigem, miks ma motlen selle peale. Kas ma suutsin lopuks ise ennast kuskile gruppi paigutada, koos selle McDonald'si töötajaga, kuna me molemad oleme välismaal töötavad sibid. Kuid MINA olen ju ambitsioonikas ja korgharidusega. Voibolla on tema ka?

Paar nädalat tagasi saatsin oma ülemustele kolme A4 pikkuse rapordi sellest, et meie osakonda juhitakse täiesti valesti, et minu otsene ülemus on täielik idioot, ning et kuidas seda koike paremaks muuta. Sekka panin ka paar koolis opetatud teooriat oma motte toestamiseks. Mu kolleegid arvasid, et mind lastakse selle peale päevapealt lahti. Mina jäin aga ootama vestlust ülemustega. Mida ma iseenesest siiani ootan. Halvimal juhul arvavad nad, et mul on oigus, ning lasevad asjal vaikselt ära ununeda. Sel juhul on nad toesti täielikud IDIOODID.

UIMANE JAANUAR

Koik Hollandi bussijuhid voib pikemalt motlemata saata lahtrisse IDIOODID. Kui mingi juhuse tahtel oled bussi sisse saanud, siis annab edaspidi bussijuht endast parima, et voimalikult kiiresti oma ring läbi vurada, voi siis liiga aeglaselt. Et jumala eest MITTE ettenähtud ajal kuskil peatuses olla. Ja enne peatust votavad bussijuhid korraliku hoo sisse, et siis äkkpidurduse saatel peatuses maanduda. Ilmselge eesmärgiga voimalikult mitu reisijat esiklaasis lömastada.

Ka minu austerlasest kolleeg, kelle sonul räägin ma saksa keelt prantsuse aksendiga, on IDIOOT, kuna ta räägib minuga toonil, nagu MINA oleksin IDIOOT. Onneks ta käis eelmine nädal mitte ainult maitselageda, vaid ka nägemispuudega juuksuri juures, ning see ansambel, mis talle pähe keerati, rohutab vaid endisest enam tema olematut büsti ning tugevat vaagnaluud. Vähemalt saab temast hea sünnitaja.

Mitte, et mulle noored emad meeldiksid, üldjuhul. Millegipärast muutuvad moningad noored naised emaks saades Suurteks Isiksusteks, kes laiavad liikluses nagu pühad lehmad oma ALT-ÄRA-VÄRDJAS-VOI-MA-AJAN-SU-VANKRI-ALLA -suhtumisega. Malbe mina muutub järsku agressiivseks MEIE-lähme-täna-mammule-PAMPERSEID-ostma -tüübiks. Samuti mojub emaks saamine ka enamasti kohutavalt välimusele, kuna see justkui nagu oleks täiesti aksepteeritud pohjus, miks koledana ringi käia. Eriti sellistes riikides, kus feminism lokkab kui katk keskajal. Soomes näiteks - kus meikimine nagunii vordub näo pesemisega, seebiga - tähendab see, et Noor Ema jätab lihtsalt näo pesemata ning laseb kulmudel rahulikult tagasi kokku kasvada. Mitte, et ma mingi ilge sovinist oleks. Kui ma seda oleks, siis käiksin ma feministide koosolemistel tasuta Kuidas-rahuldan-oma-meest-VEEL-paremini -raamatut jagamas.

Ühesonaga on koiges süüdi väikesed lapsed. Mis sest, et ma ise ka kunagi samasugune olin. Mäletan suurepäraselt, kuidas me vennaga koos Riias mänguasjadepoes nagu rattal röökisime, kui vanemad meile pedaalidega autot osta ei suvatsenud (ma tean, ma tean - mina ja mänguautod??). Minu arvates voiksid sellest hoolimata noored emad selle asemel, et oma keha ja teiste hinge traumeerida, omale lapse Kolmandast Maailmast adopteerida, kus nagunii ühele banaanile pretendeerib terve küla. Ning adopteerida voiks lapse juba selles eas, kus ta ise omale poest viinapudeli ostetud saab .

Hollandis oli ka üksnädal talv. Pakane külmetas isegi koik kanalid kinni, mis tähendas seda, et noorem polvkond, kes arvas, et uisud on väga imelikud juustunoad, sai ka endal polved esimest korda elus siniseks kukkuda. Nüüd on aga väljas jälle soe kevad koos uimastava gripiepideemiaga. Kuna arstiravi siin riigis tähendab sooja naeratust, pehmet paid ning soovitust kodus ennast välja puhata, mangusin ma oma ema, et ta mulle 600mg -st Päris Paracetamoli, antibiootikume ning muud pudipadi saadaks. Mul oli päeva jagu palavikku, mis tänu minu muidu tervislikele elukommetele ja ohtrale sportimisele onneks taandus.

Jaanuari alguses vahetasin jousaali, sest nüüdses spordikeskuses kuuluvad hinna sisse nii karastusjoogid, DVD laenutus, tennis ja squash, kui ka kerge spa-nurgake ning solaarium. Kuna ma olen muu hulgas ka päikesesoltlane, kelle tulevikumärksonade hulka kuuluvad Botox, näo ümberloikus ning kemoteraapia, siis loomulikult lendasin ma nagu ööliblikas kohe selle tulukese suunas.

Jousaalist on mul juba rahuvalvajana ka kasu olnud. Nimelt ühel nädalavahetusel koos kolleegidega baaris olles leidsin ma ühe neist juba peadpidi koos ühe hollandlasega, vahetamas veel viimseid verbaalseid viisakusi. Enne kui füüsiliste sonumite saatmiseks läks, astusin ma kärmelt nende vahele ja käratasin kolleegile, et see minema kaoks. Kui hollandlase pilk minuni üles joudis, olid ta jalad juba baarist lahkunud. Mitte, et ma oleks temaga suutnud kaklema hakata. Mul lihtsalt vedas.

26 TUNDI ENNE HOMMIKUT

Hollandis on miinuskraadid. See tähendab seda, et väljas paistab päike juba kolmandat päeva järjest. Mis on iseenesest tugev saavutus, kuna harilikult näeb siin päikest telekast. Samuti tähendab talve saabumine siin seda, et rongid jäävad täiesti reeglipäraselt hiljaks, kuna väljas on libe. Sügisel jäävad rongid hiljaks, kuna lehed tulevad puudelt maha ja siis on ka rööpad libedad. Mitte, et Hollandi Transpordiamet varasemast midagi oppida oleks suutnud. Ilmselt vangutavad seal iga sügis ja talv onud ja tädid pead, et Persse, sel aastal tulid JÄLLE lehed puudelt maha! Voi et, Jää on IKKA VEEL libe! Lisaks rongidele jäävad siin hiljaks ka bussid, voi pigem voiks krooniliseks hilinejaks liigitada kogu ühistranspordi. Peatustesse ülesripitatud soidugraafikud on pigem vihjava eesmärgiga, ehk siis nad annavad moista, millal on VOIMALIK, et ühistransport sealt mööduda voib. Voi siis, millal ta sealt möödumata jätab. Ka sihtpunkt on suhteline, ükskord otserongiga Haagi soites astusin ma maha näiteks Rotterdami rongijaamas.

Jouludeks lendasin ma Stuttgarti. Minu lennuk oli määratud väljuma 25ndal detsembril kell pool kümme hommikul, mis tähendas seda, et öö vastu lendu veetsin ma Amsterdamis, kuna esimene rong lennujaama sel hommikul oleks mind lennukist isegi ilma hilinemiseta maha jätnud. Niisiis saabusin Amsterdami joululaupäeval ohtul, 24ndal detsembril rongiga, mis seekord hilines poolteist tundi. Randusin kristlikus hostelis keset punaste laternatega palistatud tänavat, ning veendusin, et prostituudid ega narkodiilerid ei pea meie Jeesulapse sündi eriti millekski. Vastuvotus tervitas mind noor naine, kellele makeup tähendas umbes samapalju, kui McDonald's -i töötajale foie gras, ning kelle juukseid keeldus juuksur viimati kümme aastat tagasi loikamast. Kui olin oma asjad jätnud, kiirustasin linna peale, et veel kuskil süüa. Linn oli kohutavalt ilus. Joulukaunistused peegeldusid tumedatelt kanalitelt, kus paksukssöödetud luiged aristokraatrikult ujudes ringi patseerisid. Naer, paarikaupa jooksvad inimesed, muusika, tuled. Millegipärast puudus mul joulutunne täielikult. Soin oma jouluohtusöögi McDonald's -is, kuna Burger King oli liiga kaugel, ja jätkasin oma jalutuskäiku pimedas jouluöös. Mis mulle kohutavalt Hollandi puhul meeldib on see, et siin osatakse magusaid asju teha. Iga nurga pealt voib leida pagariäri, kus müüakse veel taluvuspiirides hinnaga muffineid ja belgia vahvleid ja koogikesi, milledest mina, kui parandamatu suhkrusoltuvusega inimene kindlasti ükskoikselt mööduda ei saa. Seekord jäin silmade kilades passima ühe pagariäri ande, mis asus ühe Coffeeshopi ja LIVE SEX SHOW 24H pakkuva asutuse vahel. Valisin omale välja sokolaadiga kaetud belgia vahvli ja sokolaadimuffini, mille soin ära teel hostelli. Metsnaine pudelipohjade taga vastuvotus soovis mulle head ööd ja Issanda onnistust. Öö oma askeetlikus toas veetsin kahekesi koos nurgas tolmukoguva Piibliga.

Järgmine päev sain jälle lennukiga lennata, ning seekord tulin järeldusele, et HÜSTEERILISED VÄIKESED LAPSED EI TEE LENDAMIST SUGUGI NAUDITAVAMAKS ELAMUSEKS. Miks neid ei voiks samuti pagasiruumis transportida?

Stuttgardis korraldasin kohe sopradele toreda äraolemise canapé -de, sokolaaditrühvlite ja rohke veiniga, tänu millele tundsin järgmine hommik jälle üle pika aja, kuidas tuumapohmell ennast tunda annab. Samal ohtul korraldas üks sober järgmise äraolemise enda pool, kus püüdsin oma värisevate kätega mitte liiga kovasti haarata lauda katvad Versace serviisi, mille ainuüksi sampanjaklaas maksab keskmise Aafrika riigi aastaeelarve vorra.

Tagasivaadates sellele, kohe möödunud aastale, voin ma julgelt öelda, et ma sain koik mis ma Madriidis keskööl viinamarju kugistades soovisin. Eks näitab järgmine aasta, kas see mind ka onnelikumaks teeb. Ma arvan, et ma pole veel seal, kuhu ma joudma pean. Voibolla sellepärast, et ma olen inimene, kes ei saa aru sellest, millal peatuda ja rahul olla sellega, mis juba saavutatud on. Kui motelda suuremas plaanis, siis ma arvan, et mul ei ole veel määratud rahule jääda sellega, mis ma saavutanud olen. Vähemalt on kerge koike "suurema plaani" kaela ajada. Elu, kui suurem plaan ei ole minuga veel ühele poole saanud. Tegelikult ma arvan, et Elu on Dominatrix mustas nahas, kellele meeldib minu masohhismi testida.

Ma olen leidnud palju uusi sopru sel aastal. Ma olen ka kaotanud inimesi, keda ma pidin oma sopradeks. Ma olen tundnud meeletut igatsust oma soprade järgi, ja ma ikka veel tunnen kohutavalt puudust inimeste järgi, kes on mulle kallid. Sobrad jätavad endast maha väga sügava jälje minu mälestusse. Pildi, kuidas ma mäletan neid. Selle pildi, miks ma neid nii kohutavalt igatsen, nii et südames hakkab valus. Pildi, mida ma ei suudaks kunagi unustada, isegi kui ma oma tähtsuse nende inimeste jaoks kaotanud olen. Monikord ma motlen, et tahaks alustada mone inimesega sealt, kuhu me viimane kord jäime, kui me veel koos naersime voi lolli mängisime. Tahaks paluda, "Vota mind tagasi oma ellu, palun. Sa elad minu mälestustes". Ma elan oma mälestustes.

Ma soovin teile koigile tohutult onnelikku uut aastat. Te elate minu mälestustes, ja te olete minu järgmise aasta soovides. Te olete väga kallid minu jaoks.

I AMsterdam

Mulle meeldib muu hulgas ka defineerida. Iga algus on raske, eksole. Kui hakkida see kaheks, ja votta aluseks mu elu Madalmaades, siis algus kestab umbes poolteist nädalat. Raske tähendab elu hostelis, jagades tuba koos indialasega, kellel on ajust eemaldatud Etikett-ja-Head-Kombed---meie-elu-alus -sektor, ehk teisisonu inimesega, kellel on jäänud lugemata raamatud “1001 pohjust miks ma ei tohiks peeretada teiste inimeste juuresolekul - sissejuhatus valgete inimeste maailma" ning "Miks lehmad ei ole mulle heaks eeskujuks - kuidas opin sööma ilma matsutamata". Molemad sarjast "Samm-sammu haaval ladvast maapinnale".

Hollandisse tulles märkab igaüks loomulikult, et siin on väga palju VETT. Suurima osa oma ajast veedavad hollandlased ilmselt VEE SUUNAMISEGA. ÄRA. Mistottu neil pole jäänud eriti palju aega näiteks majade ehitamiseks, mis tähendab jällegi seda, et üürikortereid siin riigis eriti ei tunta. Mistottu minu ALGUS just RASKEKS osutus.

Samasuguse probleemiga sisenesid riiki ka minu kolm kolleegi, kellega me koos elamist otsima hakkasime, kuni leidsime nelja magamistoaga möbleeritud ridamaja, kuhu me koik koos ka kolisime. Maja juurde kuulub ka kaks suurt rodu ja aiake, kuhu ma rodult paar korda sülitanud olen.

Kooselu sujub meil väga ilusti. Minu itaallasest kolleeg Mauro on suurepärane kokk, kelle korval minu SÖÖGI TEGEMINE näib, ja kolab toiduainete vägistamisena. Kui Mauro inglise keelest aru ei saa, siis ütleb ta kiiresti "Yes-yes" ja vaatab mulle otsa äraootava pilguga . Just nagu kutsikas, kes on just keset vaipa kusnud, ja ei tea, mis temaga kohe-kohe toimuma hakkab. Minu prantslannadest kolleegid Jeanette ja Charlotte on juba vanad sobrannad. Nad saavad aru inglise keelest umbes viis minutit peale seda, kui ma oma suu sulgenud olen, ehk siis kui nad terve prantsuse-inglise sonaraamatu peas läbi lapanud on. Aeg ajalt praktiseerin ma nendega ka prantsuse keelt, tasa ja targu. Charlottele käib närvidele, kui ma tema prantsuse aksendi kallal naeran. Ta ütleb selle peale harilikult "Zis iz nat fünnii", mille peale ma veel kovemini naerma hakkan. Jeanette on isehakanud moslem, ja ka juba harjunud sellega, et ma talle iga päev sealiha sööta püüan.

Üleeelmine nädalavahetus käisin juba esimest korda Amsterdamis. Ma täiesti armastan seda linna. Kindlasti tasub seal ära teha paadireis kanalitel, mis rongijaamast vottes maksab kolm eurot rohkem kui teiselpool kesklinna, kus turistid juba ennast pilve on joudnud tommata. Amsterdamis arvatakse olevat ligi nelisada tuhat jalgratast, samapalju peaks olema ka kanalites. Lisaks jalgratastele ja pilves turistide kukub kanalitesse ka keskmiselt üks auto nädalas. Linnas on ka ligi viissada vaateakent, kus esitlevad ennast punasel foonil elavad pesumodellid, kelledele pesu tähendab järjekordset onnelikku klienti. Ringi uidates mööda punaste laternate kvartalit on tunne, nagu oleks kukkunud vati sisse. Turiste on meeletult, kuid müra pole absoluutselt. Koik on kahtlaselt VAIKNE. Aegajalt läheb mone kabiini uks lahti, keegi hüppab kiiresti sisse ja samakiiresti tommatakse kardin ette. Vaikuses lausa kajab SEKS SEKS SEKS SEKS ....... Koigest sellest koigest poole kilomeetri kaugusel on palee, kus idee kohaselt peaks elama rojaalsed, kuid kuninganna on sellest patupesast kolinud riigi poliitilisse pealinna Haagi. Et mitte pealt tunnistada seda, kuidas ta lojaalsed narkot teevad ja kanu kepivad.

Vaatamisväärsused omaette on muidugi kohvipoed. Täiesti sürreaalne on seista seal ja vaadata, kuidas inimesed täiesti legaalselt ennast pilve tombavad. Singapuris lastaks kanepisuitsetaja pikemaltmotlemata maha. Mind ajas see asi väga naerma.

Amsterdam on ka täiesti vinge soppamislinn. Läbi linna pohjast lounasse jooksvatel, ja neid ristavatel väikestel tänavatel voib leida palju poode, mis müüvad lahedaid kohalikke disaine mitte just väga kalli raha eest. Ka mina proovisin lahendada seal ühe praktilise probleemi, mis kerkis, kui omale Stuttgardis enne lahkumist vana sügisjope selga ajasin. Kuna ma olen siin aastaga moned kilod ja sentimeetrid juurde votnud, siis osutus see suht väikeseks. Kuid eeldasin, et kuna elan riigis, kus inimeste keskmine pikkus on kaks ja pool meetrit, siis leian omale uue vaevata. Aga vota näpust. XXL on ka nende inimeste jaoks liig. Järgmine nädalavahetus lähen jälle Amsterdami. Ehk leian siis mone täiskasvanud hollandlaste jopepoe.

Ja mis siin riigis nii kohutavalt hea on see, et koik räägivad siin inglise keelt. Isegi skleroosist puretud Femke, kes unustas oma nime ära juba enne Teist Maailmasoda, suudab ennast ülemere keeles väljendada.